 |
| Andi Noot talviste Eesti noorsoo meistrivõistluste stardis. Foto: Mallor Malmre/Scanpix |
Saaremaalt pärit 20-aastane Andi Noot, kes veebruari lõpus püstitas sisetingimustes kaks Eesti noorsoorekordit, jääb ka pärast nende jooksmist niiöelda kahe jalaga maa peale ja harjutab praegu Ameerikas Flagstaffis. Nädal enne treeninglaagrisse minekut viibis Andi kodus ja pajatas lähemalt oma tegemistest. Oma isa poolselt vanaisalt punased juuksed pärinud jooksja sõnul pidid punased juuksed vastupidavust tähendama. Ja sellest ei paista tal puudus olevat. Latt on seatud kõrgele.
Kuidas sa jooksmise juurde jõudsid?
Kuressaare Vanalinna põhikoolis õppides käisin Andres Laide juures trennis, kus harjutasin kõiki erinevaid kergejõustikualasid. 2009. aastal toimusid Kuressaaare spordikeskuses võistlused. Treener ütles, et äkki prooviksin joosta 600 meetrit. Lõpusirgel läksin liidrist mööda ja võitsin. Aeg oli vist 1.35. Laide meelest osutus tulemus päris heaks ning ta soovitas iga trenni lõpus lõike joosta. Suve lõpus võistlesin juba Valgas Eesti meistrivõistlustel. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima Luua metsanduskooli. Andres Laide suunas mind Endel Pärna juurde treenima.
Su senine elu ei ole olnud noore inimese kohta sugugi nii roosiline nagu paistab. Põhikooli ajal tuli sul kehalise kasvatuse tundidest ja ka trennist kaheks aastaks loobuda. Mis juhtus?
Põlved läksid nii valusaks, et ma ei saanud enam käiagi. Kõhrepõletik. Tallinnas tehti operatsioon. Ühel aastal opereeriti ühte põlve, teisel aastal teist. Pärast, kui põlved paranesid, tahtsin uuesti Laide juurde trenni minna. Minu jaoks päris raske otsus, sest suuremad poisid olid seal juba ees. Ei julgenud üksi minna. Helistasin sõbrale ja kutsusin tema ka staadionile kaasa, aga ta ei tahtnud tulla. Võtsin jalgratta ning sõitsin üksinda staadionile. Sealt sai kõik alguse. Kui ma ei oleks seda liigutust teinud, kes teab, kus ma praegu oleksin…
Kui tõsiseks arstid su põlvede olukorda hindasid?
Algul mul hakkas parem põlv valutama, aga vasak ei valutanud üdse. Pärast seda, kui parem põlv korda tehti, ütles arst, et vasak põlv tuleks ka ära kontrollida. Selgus, et see oli seest nii katki, et ma ei saanudki enam midagi tunda. Kumbki jalg oli kaks kuud kipsis. Koolis käisin karkudega. Trepist üles koju neljandale korrusele andis ikka astuda. Vahepeal pidin puhkama.
On sul aimu, millest põlvede häda võis tulla?
Mu vanaisal opereeriti ka põlvesid, samuti kõhrepõletiku pärast, aga ta lonkab siiani. Kuna mul tehti operatsioon nii noorelt ära, siis ehk enam põlvedega probleeme ei tule.
Pärast põhikooli lõpetamist hakkas sind teinegi terviseprobleem kimbutama, millele arstid otsisid nõutult diagnoosi kolm aastat.
Luuale metsakooli minnes ja esimesel aastal treenides polnud asi nii hull. Kõhuvalud olid, kuid olukord läks iga aastaga sandimaks. Ma ei teadnud, milles on asi. Kõike süüa ei julgenud, ainult kindlaid asju. Trennid kippusid valu tõttu pooleli jääma. Treener Endel Pärn läks ka juba närvi. Välismaal treeninglaagris ei olnud midagi häda, välja arvatud Keenias. Nii nagu Eestisse tagasi tulin, hakkas uuesti pihta. Käisin mitme arsti juures, neelasin voolikut ja andsin proove. Ultraheli ei näidanud ka midagi.
Lõpuks leiti ikkagi viga üles?
Mullu mõtlesin juba treenerile öelda, et lõpetan sellest aastast jooksmise ära, sest mitte keegi ei teadnud, mis mul viga on. Eelmise aasta juunis Rakverest pärast klubide karikavõistluste 3000 meetri jooksu koju tulles hakkas kõht pidevalt valutama. Süües läks veel hullemas. Ootasin, et läheks üle. Tahtsin õhtul jooksma minna, aga ei läinud. Helistasin treenerile ja ütlesin talle, et ma ei saa midagi teha. Käisin saunas. See mõjus halvasti. Istusin kodus diivanil kägaras ja mõtlesin, et enam ma ööd vastu ei pea. Võtsin auto ja sõitsin ise Kuressaare haiglasse. Seal anti mulle valuvaigistit.
Öösel kell üks ajas medõde mu üles, ütles, et nüüd on operatsioonile minek. Pulss tõusis. Mis operatsioon? Mul on vaja homme jooksma minna, ei saanud ma toimunust aru. Järgmisel päeval pärast operatsiooni helistasin treenerile. Ta sai alles siis teada, et olen haiglas. Siinsed arstid tuvastasid pimesoolepõletiku. Enne operatsiooni oli pimesool naha all nii üles paisunud, et võisin ta piltlikult öeldes näppude vahele võtta.
See on ju päris ohtlik haigus, kui õigel ajal abi ei saa.
Tõenäoliselt tahtis pimesool mul Keenias vahepeal isegi lõhkeda, aga kuna mul on tugev ja treenitud organism, surus ta ise ohtliku olukorra maha. Kui oleks Keenias lõhkenud, oleks võinud kõik kurvalt lõppeda.
Su vanemad ikka spordiga tegelesid?
Vanemad ei ole mul tõsiselt sporti teinud. Vanaisa mängis omal ajal võrkpalli ja tema vend on olnud mitmekordne Eesti meister.
Päev enne esimese noorsoorekordi püstitamist ehk 21. veebruaril lõpetasid Luua metsanduskooli metsamajanduse eriala. Mis sind selle poole kiskus?
Minu suguvõsas ei ole ühtegi metsameest. Isa ja vanaisa on küll jahimehed. Saaremaal Sõrves maakodu lähedal hakati kas 2005. või 2006. aastal harvesteriga metsa maha võtma. Mind hakkas huvitama, miks seda tehakse, kui mets on seal kaua aega püsinud. Läksin vaatama ja töömeeste käest uurima. Ronisin ühe masina kabiini ning esitasin muudkui küsimusi. Kõik avaldas mulle muljet. Kodus internetist uurisin, kus saaks ka midagi taolist õppida. Isa tuttavad jahimehed olid Luual õppinud.
 |
Andi Noot (paremal) koos Kaur Kivistiku ja Liina Tšernoviga treeninglaagris Flagstaffis. Foto: erakogu |
Pärast seda ei olnud mingit kahtlustki, otsustasin Luuale minna. Viiendast klassist saadik alates elasin selle nimel.
Treeninglaagrites olles ikka õppida jõudsid? Olid sul vajalikud materjalid kaasas?
Luua koolis olid vastutulelikud õpetajad. Kuna jätsin endast esimesel aastal väga hea mulje, lubati mind ära käia. Jäin ainetes võlgu, kuid laagrist tagasi tulles likvideerisin võlad. Osa asju tegin ka ette. Viisin end enne Luuale õppima minekut teemaga kurssi. Küsisin bioloogiaõpetajalt metsandusalase raamatu, mida õhtuti lugesin.
Kes sa ameti poolest õieti oled? Hakkadki edaspidi metsa langetama?
Ametinimetuseks on mul metsandusettevõtja. Sinna hulka käib kõik alates paberimajandusest ja raha liigutamisest kuni metsa mahavõtmise ning puude istutamiseni.
Metsatöö on üpris väsitav. Kas praktika ajal ikka trenni teha jõudsid?
Igal hommikul enne metsatööd jooksin kolm kilomeetrit ja siis kella neljani läks metsas töö tähe all. Pärast veel trenni. Õhtuks olin päris läbi. Nii kestis kuu aega. Metsas töötades tuli päeva keskmine pulss 120 lööki minutis. Saagisin, laasisin ja tõstsin palke. Pärast metsas töötamist tundsin, et joosta on palju kergem, sest keha saab selle võrra tugevamaks.
Kas õpid edasi või lähed tööle?
Luual õppides oli mu eesmärk saada kooli parimaks õpilaseks. Kooli parimale anti 2000-eurone stipendium. Esimesel aastal see mul ei õnnestunud, aga teisel aastal läks plaan korda. Edasi tulid treeninglaagrid ja õppeedukus küll veidi langes, aga kõik lõppes hästi. Luua metsanduskooli kaks kõige paremat lõpetajat saavad kooli soovituskirjaga otse maaülikooli sisse. Ma olen üks nendest. Kooli direktor kirjutas selle mulle valmis. Seega olen praktiliselt juba ülikoolis sees. Lähen metsatööstust õppima. Huvitaval kombel on ka endised kõvad jooksumehed Enn Sellik, Endel Pärn ja Ülo Kriisa õppinud metsandust.
Mis sind metsa tõmbab? Kas oled ka kõva jahimees?
Metsas on hea ja rahulik. Kõik on seal enda teha. Saan seal kõike ise kujundada. Metsamehel peab olema ettekujutus, milline näeb mets välja saja aasta pärast. Metsast on palju avastada, ka sõjamoona. Seni olen ajujahil kaasas käinud loomi ette ajamas, sest relvaluba mul praegu veel pole. Suvel tahan selle asja korda ajada.
Loomadest kahju pole?
Jahimehel peab külm närv olema. Uluk on saak ja see tuleb kätte saada. Loomi tuleb küttida, sest muidu läheb metsas tasakaal paigast ära.
Saaremaal Torgus kurdetakse, et liiga palju tehakse seal lageraiet.
Enamik firmasid ei hooli, mis pärast puude mahavõtmist järele jääb. Peaasi, et puidu pealt raha kätte saaks. On ka neid, kes hoolivad, et midagi asemele kasvaks. Üks neist on OÜ Reta Puit, kus praktikal käisin. Muidugi, vanad metsad Sõrves on mürsukilde täis ja hoolitsemata. Need tulebki maha võtta ja uus mets kasvama panna, kuid maha võetakse liiga palju korraga.
Eesti on väike riik, kuid kaks tasemel jooksjat on pärit just Saaremaalt. Lisaks sulle ka Tiidrek Nurme, kes õppis siin sinuga ühes koolis.
Ega Saaremaal üliinimesi küll ole. Eks see ole iga inimese enda teha, kui kaugele ta jõuda tahab. Ei oska öelda, milles on asi. Võibolla jääb mandrimeestel kõik viitsimise taha…
Ajal, mil intervjuu ilmub, oled juba Ameerikas treeninglaagris. Mille poolest sealsed tingimused erinevad sinu varasemast tänavusest laagrist Portugalis?
Ameerikas olen esimest korda. Flagstaffis on mäestik, rohkem kui 2000 meetrit üle merepinna, sama, mis Keenias Itenis. Keenias on kevaditi ligi nädal aega kestvad vihmaperioodid, mis teevad savipinnase väga poriseks ja jooksmise keeruliseks. Jään Ameerikasse kaheks kuuks. Tagasi tulen mai algul.
Kas Tartu spordiselts Kalev, kuhu kuulud, sind ikka toetab?
Väga minimaalselt. Klubi maksab kinni Tartus kergejõustikuhalli ja staadioni kasutamise ning ostab mulle aastas paari jooksujalatseid. Minu toetajad on kõik Saaremaalt. Nendeks on Kalev Õisnurm, Toivo Alt, Tõnu ja Toomas Toompuu, Tõnu Teder, OÜ Gelom, Torgu vald ja Mihkel Undrest. Tänu neile saan käia laagrites ja osta varustust.
Kui päris täpne olla, siis jooksid vähem kui nädalaga üle kolm Eesti rekordit – 1500 meetri Eesti noorsoo siserekordi ja lisaks 2000 meetris Enn Sellikule kuulunud noorsoo ning Tiidrek Nurme käes olnud täiskasvanute siserekordi.
Algul ei olnudki 1500 meetri rekordit plaanis. Läks oodatust paremini, rekord tuli boonusena. Annan endale aru, et pilvedesse pärast neid rekordeid tõusta ei saa, peab jääma kahe jalaga maa peale. Maailmatasemel olen tühi koht. Kui kahe-kolme aasta pärast suudan Enn Selliku täiskasvanute Eesti siserekordit rünnata, võib millestki rääkima hakata. Enne rekordiüritust küsin alati treeneri käest, kas olen võimeline seda ületama.
Kui Tiidrek Nurme on öelnud, et tal ei ole Eestist temasuguse tasemega treeningukaaslast võtta ja ta leidis Keeniast endale abiks Ibrahim Mukunga, siis sul seda probleemi ei ole. Sinu treeningu- ja võistluskaaslaseks on Eesti praegune parim takistusjooksja, noorsoo EM-il mullu 5. koha saanud Kaur Kivistik.
Aasta tagasi olin temast ikka väga kaugel. Nüüd olen talle järele jõudnud. 2010. aastal, kui Kaur läks koos treeneriga Eesti meistrina autasustamisele, vaatasin talle alt üles. Mõtlesin, et on ikka kõva mees! Nüüd veame kordamööda teineteist trennis ja anname teineteisele nõu. Lisaks olema väga head sõbrad.
Kas edaspidi hakkad ka takistusjooksjaks?
Ameerikas proovin takistusjooksu ära. Oleneb, kuidas organism vastu peab. See ala lõhub jalgu. Mu jalad ei pruugi nii palju koormust taluda kui Kauril. Kui kusagilt hakkab järele andma, keskendun 1500 meetri distantsile. Suveks saab selgeks.
 |
| Kaur Kivistik. Foto: Mallor Malmre/Scanpix |
Mulle meeldib Andi puhul, et tal on kindlad eesmärgid ja tegevus ette planeeritud. Ta teab, kuhu tahab jõuda ja teeb selleks kõik. Ta on järjepidev. Olen ise samasuguse iseloomuga. Kui midagi teha, siis korralikult ja lõpuni, mistõttu meil on palju ühist.
Võistlusel jookseb igaüks enda eest. Ei saa mõelda, et ta on sõber, las võidab. Seal oleme konkurendid. Eesti rekordid ei oleks sündinud, kui me ei oleks koos tööd teinud. Paneme taktika paika, kes millised ringid veab. Tiimitöö teeb rekordite ületamise lihtsaks. Kuna oleme sõbrad, saame teineteist usaldada. Teiste sportlastega ei pruugi usaldus õnnestuda. Eesti tase ei ole meie eesmärk. Kes eespool, kes tagapool, ei mängi rolli. Pigem on vaja aega parandada.
Andi Nooda esimene treener Andres Laide:
Andi tuli trenni 10-aastasena. Ega kesk- ja pikamaajooks algul tema ala olnudki. Ta tegeles erinevate aladega. Poisil oli hea tehnikatunnetus, oskas päris hästi tõkkeid joosta, mis tähendab, et ta võib ka takistusjooksus edukas olla. Hea liigutus oli tal ka heitealadel, kuid puudu jäi võimsusest ja massist.
Aasta enne põhikooli lõpetamist osales Andi maakonna koolinoorte murdmaajooksuvõistlustel, kus saavutas aja, mitte koha poolest häid tulemusi. Ta jooksis 1000 meetrit üsna korralikult. Taipasin, et noormehes on hoopis teine potentsiaal, kui siiani arvasin, aga see avanes küllaltki hilja. Viimasel põhikooli aastal saigi temaga tehtud vastupidavuse suunitlusega treeninguid. Suvel võistles ta oma klassi Eesti meistrivõistlustel 800 meetri ja 1500 meetri jooksus ning tegi seda üsna edukalt, saades 4. ja 5. koha.
Märkasin, et Andist võib üht-teist tulla, aga mis tasemel, seda ettekujutust mul polnud. Aimu sain küll, et temaga tasub edasi tegeleda.
ANDI NOOT
Sündinud 14.9.1993
Lõpetas 2010. aastal Kuressaare Vanalinna põhikooli ja 2014. aastal Luua metsanduskooli.
Isiklikud rekordid ja saavutused:
800 m 1.54,29
1500 m 3.50,05, Eesti noorsoo siserekord
2000 m 5.16,97, Eesti noorsoo siserekord
3000 m 8.26,57
15 medalit Eesti meistrivõistlustelt – kuus kulda, neli hõbedat ja viis pronksi.
JOOKSUPORTAAL