Enn Sellik meenutab: täna 40 aastat tagasi, 2. osa

Juuni 1974
Tomatimahl ja veiseliha

1. juunil võistlesin Tartus Tamme staadionil Eesti-Läti maavõistlusel 5000 meetris, kus sain 1. koha ajaga 13.51,0. Läksin kohe stardist vedama ja jooksin üle mõistuse kiiresti – 400 m katsin 61 sekundiga ja 1000 m 2.39-ga. Teine kilomeeter tuli 2.44 ja kolmas 2.52. Tundus juba, et võhm on väljas, sest neljanda kilomeetri vaheajaks sain 2.53. Viimane kilomeeter läks juba paremini, läbisin selle 2.43-ga. Finišis jagus, mille üle mõelda. Mis oleks siis saanud, kui oleksin alustanud tempos 66 sekundit ringi kohta? Ent oli ka teine positiivne külg. Julgesin kiirelt alustada ja tempot teha. Mis aga kõige tähtsam, kannatasin lõpus pingutada.

Järgmised kaks päeva tegin kerge jooksu, siis vereanalüüs. Hemoglobiin näitas 168 ühikut. Pöörasime suvel väga suurt tähelepanu hemoglobiini ja raua taseme hoidmisele toitumisel. Sõin ainult veiseliha ja väsket salatit ning jõin ohtralt tomatimahla. Ütles ausalt, et ma ei teadnud, kas tomatimahl kaasa aitas, aga kõige tähtsam oli usk, et teen õigesti.

3. juunil algas treeninglaager Elvas. Nüüd lisandus nädalas teine treening staadionil ja kahel päeval nädalas kolmas, puhas sprinditreening. Jooksin sprinti kas 60 m + 100 m + 150 m + 100 m + 60 m ilma aega võtmata või 5 x 100 m aja peale paigaltstardist: 11,8 - 12,0 - 11,9 - 11,8. Kõik krossid toimusid tasasel maastikul.

Esimesed kaks 5000 m starti tegin pärast raskeid treeninguid suhteliselt suure mahu pealt. Seda oli vaja, et toore jõuga suudaksin pingutada viimased 3-4 ringi. Organism harjuks pika pingutusega. Sellele aitas kaasa trennis läbitud suur lõikude maht, kusjuures lõikude läbimise kiirus oli normaalne: kui planeerisin 5000 m joosta 13.45-ga, siis 800 m lõike jooksin trennis ajaga 2.12-2.13, 2000 m 5.46. Krossidel jooksin suhteliselt kiirelt. Laagri põhieesmärgiks oli 29. juunil toimuv Pravda auhinnavõistlus Moskvas.

E. 3. juuni: hommikul 5 km, õhtul 15 km krossi ajaga 56 minutit.

T. 4. juuni: hommikul 5 km, õhtul soojendus 3 km, 3 x [400 m + 800 m + 1200 m] ajad [60,0 + 2.08 + 3.26] [63 + 2.12 + 3.27] [61,4 + 2.12 + 3.23], paus lõikude vahel 300 m sörki kuni pulss langes 120 löögini minutis, lõdvestuseks 2 km.

K. 5. juuni: hommikul 5 km, päeval soojendus 3 km, 5 x 100 m, vahele 4-5 minutit pausi, ajad 11,3 – 11,2 – 11,1 – 11,3 – 11,5, lõdvestuseks 2 km. Õhtul soojendus 3 km, 12 km tempokrossi ajaga 40.41, lõdvestuseks 2 km.

N. 6. juuni: hommikul 5 km, õhtul 15 km 60 minutiga

R. 7. juuni: hommikul 5 km, päeval soojendus 3 km, 5 x 100 m paigalt [11,8 – 12,0 – 11,9 – 11,8 – 11,8], lõdvestuseks 2 km. Õhtul soojenduseks 3 km, 2 x  [800 m + 1200 m + 1600 m + 800 m], ajad [2.13,5 – 3.20,5 – 4.31 – 2.10] [2.10,5 – 3.20,0 – 4.31 – 2.07,2], lõdvestuseks 2 km.

L. 8. juuni: hommikul 5 km, õhtul 20 km krossi ajaga 1:15.

P. 9. juuni: hommikul 5 km, õhtul 13 km 53 minutiga.

Edasi läksid treeningud kergemaks. Viimane treening staadionil oli enne võistlust 17. juunil: 2000 m + 1200 m + 800 m + 400 m + 4 x 200 m + 3 x 100 m. Ajad: 5.45 – 3.23 – 2.12,5 – 61,5 + 4 x [28,5 – 28,0 – 27,8 – 28,5] + 12,6 – 12,1 – 12,3. Enne võistlusi vähenes trennis ka lõikude maht, kuid kiirus jäi samaks.

22. juunil võistlesin 19-aastasena Moskvas 5000 m distantsil. Stardis paistis olevat kogu Venemaa paremik. Mehi nagu murdu. See oli mulle väga oluline start. Ma ei usu, et oma tulemusega 13.51,0 oleksin esimese 15-ne hulka mahtunud. Olin kogu aeg alates noorteklassist harjunud võistlejate rivi eesotsas jooksma. Siin osutus olukord teiseks. Stardis läks trügimiseks. Ma ei leidnud kuidagi omale kohta võistlejate rivis. Korraks sain ette kolmandale-neljandale positsioonile, siis langesin 12.-14. kohale. Õnneks läks lõpp kiireks. 2000 m 5.18, 1000 m 2.34, viimased 200 m 27,0 ja jõudsin finišisse kolmandana Eesti rekordiga 13.39,0. Koht NSV Liidu täiskasvanute koondises juulis Helsingis toimuvale NSVL-Soome maavõistlusele oli sellega kindlustatud.

29. juunil jooksin Erich Veetõusme mälestusvõistlustel Tartus 1500 m ajaga 3.46,2. See start oli vajalik järgmiseks 5000 m jooksuks. Selline 1500 m distants enne hooaja tähtsamat 5000 m võistlust on ainult positiivne juhul, kui seda joosta täiega just 5000 m treeningu pealt. 

1. Staadionitreeningutel suur lõikude läbimise maht. Kiirus normaalne. Pulss lõikude vahel 120 lööki minutis.

2. Kaks sprinditreeningut nädalas.

3. Krossid tasasel maastikul suhteliselt kiires tempos.

4. Hommikune jooks aeglases tempos.

5. Kuna olin talvekuudel ladunud hea põhja, siis nüüd võisin lubada krossidel kiiremat tempot.

Kõige olulisem on treeningtel raudne distsipliin. Suurt tähelepanu sai osutatud treeningutest taastumisele. Ujusin Verevi järves. Ei mingeid lõbusõite mööda Eestimaad. Korralik uni ja toit.

5000 m jooksja parandab oma kiiruslikke võimeid just startides 1500 m jooksus vahetult enne 5000 m jooksu ja ilma spetsiaalse ettevalmistuseta 1500 m distantsiks. See annab pingutuse, mida on vaja viimaseks 3-4 ringiks enne 5000 m lõppu. Kui alustada hooaega 800 m, 1500 m, 3000 m jooksudega, mida mina oma karjääri ajal kordagi ei teinud, siis on oht sattuda mugavustsooni. Organism harjub ära kerge saagiga. Pingutus on lühiajaline. Kui jõuab kätte 5000 m jooks, oledki niiöelda käpuli ja viimasel 3-4 ringil ei tule pingutusest midagi välja. Kui hooaja kõige tähtsam start möödas, siis on veel kuu aega startida erinevatel distantsidel, mida ma kasutasin igal hooajal. Kui on ära joostud oma planeeritud tulemus põhidistantsil ehk 5000 meetris, siis on aega startida ka teistel distantsidel 800 m, 1500 m, 3000 m, 10 000 m. Iga jooks annab siis suure elamuse ja ei tule üldse muretseda, et tulemused ei ole fantastilised.

Minu sarja 1. osa saab lugeda siit

ENN SELLIK

(järgneb)