 |
| Maratoni juhtgrupp rajal, kuhu kuulub ka Raivo Alla (nr.1098.) Foto: erakogu |
Jooksuportaal avaldab 30. märtsil Saksamaal Weinstrasse maratonil 5. koha ajaga 2:35.20 saanud Raivo Alla muljed. Maratoni võitis etioopialane Yona Kine ajaga 2:23.47.
Rohkem kui kuu aega tagasi küpses otsus sellel maratonil joosta. Sain oma jalanatukese ukse vahele täpselt õigel hetkel - ametlik registreerimise lõpptähtaeg oli järgmisel päeval. Rooma maratonil (toimus nädal varem kui Weinstrasse) ei riskinud ma kaasa lüüa, mitu kuud hädapasunat puhunud ahhilka ei lasknud korralikku ettevalmistust teha. Olin alternatiivselt rassinud terve talve ja sportlikust motivatsioonist pea tühjaks jooksnud, seega ports kontsentreeritud elujookslust oli esmaabi korras vajalik.
Kaks päeva pärast registreerimist nikastasin ahhilka pisut valusamaks. Pidin nendest kiirustreeningutest loobuma, mida kaheks järgnevaks nädalaks olin planeerinud. Valu on mul kaaslaseks olnud juba poolteist aastat (põlvehäda asendus eelmise aasta lõpus kõõluse põletikuga), nii et olles valmis küll kõige hullemaks, ei uskunud ma, et üks maraton midagi lõplikult lõhkuda suudab. Mõnikord on valu vältimatu ja seda ei tuleks alati võtta kui õnnetust, vaid kui uut arenguhüpet võimaldavat õpetajat.
Maratonipäeva hommik sädeles veel jahedates päikesekiirtes, päevaks lubati 23 kraadi ja nagu need viimased päevad siin olid - pidev lagipähe lajatav päikeselõõsk. Stardis oli mitmeid “musti mehi”, kelle taha ennast sättisin. Sain umbes 2 km joosta, kui mustad mehed hakkasid kella vaatama ja tempoga mängima. Korraks tõmmati tempo jõnksutades madalaks. Kuna mulle teiste rütmis joosta ei istu, läksin ühel laskumisel kõige ette. Laskumised mulle meeldivad.
Umbes 9 km peal pööras mulle ette ajatablooga auto, millelt sain teada, et tempo oli 10 km peal tõesti liiga kõva, eriti veel arvestades spetstreeningute ärajäämist ja seda, et talvel vähevõitu jooksnuna ei tunnetanud ma oma vormi kuigi hästi veel. Mõtlesin loksuda sellise rütmiga nagu hetkel paremaks pean. Tavaliselt olen kõik oma jooksud ja maratonid võtnud, ilma kellata minnes.
Nüüd oli lisaks võimalikele vormitunnetuse häiretele ja üha kuumenevale ilmale mängus veel üks hämar muutuja - viinamägede tõusud. 14 km peal tulid paarisrakendina sakslane ja poolakas, kes minust tõusul möödudes juba kümnemeetrise vahe sisse said, kuid kelledele ma laskumisel siiski järgi sain (kõrval rattaga sõitnud sakslase Marco Sturmi treeneri õhutusel ja sedasi poole distantsini kulgesin, vahepeal isegi uuesti mitu kilomeetrit vedades.
Kui oli 20 km möödas, võttis kõva maastikujooksjana tuntud Marco Sturm erksama tempo üles, millega suutsin veel kaasas püsida. Kuid 21 km peal möödus meist keenialasest ja etioopialasest koosnev tandem, mis lõhkus grupi juba lõplikult laiali. Tundsin koheselt jõuetust ja isegi ärevat ehmatust, sest poolmaratoni aeg 1:13.20 tõotas juba ette (selle väsimuse taustal) väga rasket teist poolt.
Teisest poolest mäletan seda, kuidas teadvuse tunnel järjest kitsamaks muutus. Mäed roiutasid keha, viinamägede ilu ei ergastanud enam vaimu ja jalgades tekkinud raskusest ei saanud leevendust ka ainsast geelist, mille endale kaasa olin võtnud. Siiski suutsin veel viimastel kilomeetritel poolmaratoonaritest möödudes paar korda välja röhitseda Grüss gott! ja ühe suunurga ka naeratuseks kõverdada; õnneks veel jaksasin Anu-Heljut möödudes õlapatsuga kostitada. Mulle plaksutavatele sakslastele ei jõudnud tervituskätt enam tõsta ja vaid nokutasin peaga vastuseks. Lõpptulemus: viies koht ja 2:35:20. Finišipiirkonnas oli mainimisväärselt maitsev Erdingeri alkoholivaba õlu ja kohalik riesling.
RAIVO ALLA