Ekideni Eesti meistrivõistluste rajal puudub pass

Eesti kergejõustikuliit tunnistas, et Tallinnas Pirital asuvale Lillepi rajale, kus korraldatakse alates 2009. aastast ekideni Eesti meistrivõistlusi, ei ole väljastatud passi ehk sertifikaati. Ja seda põhjusel, et rahvusvaheliste nõuete järgi peab jooks toimuma ühel, soovitavalt 5 km pikkusel ringil. Lillepi rajal aga joostakse kahel ringil – viis esimest etappi 2,5 km ringil ja kuues etapp 1,8 km ringil.

Ekideni korraldaja Spordiklubi Stamina juhi ja Eesti kergejõustikuliidu juhatuse liikme Urmo Raiendi sõnul mõõdeti Lillepi ring 2009.aastal, mil seal toimusid esimest korda ekideni meistrivõistlused. “2,5 km ring mõõdeti Toomas Klaseni poolt, keda assisteeris Andres Nirk. Viimasel etapil kasutusel olev 1,8 km ring kattub ca 80 % ulatuses 2,5 km ringiga ning 1,8 km mõõdeti lõplikult korraldajate poolt Klaseni juhiste alusel. Et pikkused oleksid täpsed, selleks on nihutatud nii stardipaika kui ka finišipaika tavapärasest ringi algusest ja lõpust,” kirjutas Raiend Enn Selliku päringule saadetud vastuses.

Ometi väidab Raiend, et raja passistamine jäeti Nirgi sõnul ära, kuna võistlus toimub kahel ringil – viis esimest etappi 2,5 km ringil ja kuues etapp 1,8 km ringil. Ühtlasi peab Raiend Eesti rekordi püstitanud Tartu ülikooli mees- ja naiskonna liikmete etappide aegu igati normaalseteks. “Keegi isiklikku rekordit ei püstitanud. Kõigil tuli jooks välja, ilmaolud olid soosivad. Mereäärsel avatud lõigul oli taganttuul, kus muidu vastutuul. Kui liidetavad on tugevad, siis ongi tulemuseks tugev summa ehk antud juhul Eesti rekordid,” märkis Raiend. GPS-i alusel on tema hinnangul võimatu väita, et ring pole õige pikkusega, sest loevad jooksja trajektoor ringil ja samuti kõrguste vahed.

Liina Tšernov, kes jooksis Sportkeskus.ee naiskonnas tänavusel ekidenil viimast vahetust, sai GPSiga varustatud kellaga etapi pikkuseks 7,090 kilomeetrit. Viimane etapp pidi olema 7,195 kilomeetri pikkune. Üks treener arvutas võitja naiskonna ja meeskonna tulemuste järgi välja, et tänavusel ekidenil oleks pidanud enamus võistkonda kuuluvatest jooksjatest püstitama kas isikliku rekordi või jooksma sellelähedale aja, mis on aga ebatõenäoline.

Eesti maaülikooli spordiklubi treener Enn Sellik saatis 30. septembril Eesti kergejõustikuliidule kirja, milles avaldas soovi näha raja passi ehk sertifikaati seoses 28. septembril Lillepi pargis toimunud ekideni Eesti meistrivõistlustega. “Edetabeli kõlbulikud joostud tulemused ei ole, rekorditest rääkimata. Medaleid võib jagada küll,” ütles Sellik, saanud teada, et raja kohta passi polegi väljastatud. Alates 2009. aastast, ajast, mil ekideni Eesti meistrivõistlusi on Lillepi pargis korraldatud, on Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi naiskond parandanud Eesti rekordit kahel ja meeskond ühel korral. Paratamatult tekib küsimus, mis saab nendest väljakuulutatud Eesti rekorditest. Kas need tuleb nüüd tühistada, kuna rada on passistamata?

Eesti kergejõustikuliidu võistlusmääruse järgi kinnitab EKJL juhatus Eesti rekordid iga aasta detsembris ning avaldab need iga aasta 1. jaanuari seisuga. "Enne kinnitamist EKJL juhatuses ei loeta rekordeid ja tipptulemusi kehtivateks ning iga senist ametlikult kehtivat rekordit või tipptulemust kordava või ületava tulemuse korral tuleb vormistada rekordakt," seisab võistlusmääruses kirjas. Rekordaktile peab olema lisatud hulk pabereid, nende seas õiend passistamise ja mõõdistamise kohta (erandkorras tehnilise inspektori litsentsi omava RK kohtuniku õiend konkreetse võistluspaiga vastavuse kohta võistlusmäärustele).

Eesti kergejõustikuliidu kohtunike kogu juhatuse liige Peeter Randaru juhib vastuses Enn Sellikule tähelepanu, et kergejõustiku rahvusvaheliste võistlusmääruste kohaselt nõutakse maanteejooksu radade mõõdistamist ja passistamist IAAF-i sertifikaati omava maamõõtja poolt ainult rahvusvahelistel võistlustel. “Siseriiklike võistluste puhul on passistamise nõue iga maa kergejõustikuliidu siseasi. Eesti kergejõustikuliit üldist nõuet radade passistamiseks kehtestanud ei ole,” kirjutas Randaru.

Poolmaratoni ja maratoni Eesti meistrivõistluste rajad on tema sõnul passistatud, sest need peetakse rahvusvaheliste suurjooksude raames. Ekideni raja puhul pole rajapassi vormistatud Randaru väitel põhjusel, et rahvusvaheliste nõuete kohaselt peab ekiden toimuma ühel, soovitavalt vähemalt 5 km pikkusel ringil. Lillepi pargi ekideni rada koosneb aga 2,5 km pikkusest ringist, millel läbitakse viis vahetust ehk 35 km ja ca 1,8 km ringist, millel viimase vahetuse jooksja läbib nelja ringiga 7,195 kilomeetrit. Eesti kergejõustikuliidu võistlusmääruste ja Eesti rekordite kinnitamise korra kohaselt teeb passi või sertifikaadi puudumisel otsuse võistlusbaasi või raja nõuetele ja määrustele vastavuse või mittevastavuse kohta EKJL-i vaatluskohtunik, isiklikule veendumusele ja kõikvõimalikule saadaolevale tehnilisele teabele  tuginedes.

“Kõnealuse ekideni raja 2,5 km pikkune ring, mis ca 1,4 km osas ühtib lühema, 1,8 km pikkuse ringiga, on IAAF-i nõuetekohaselt üle mõõtnud Toomas Klasen ja  Andres Nirk. 1,8 km pikkuse ringi on Toomas Klaseni juhendamisel mõõtnud Urmo Raiend. Lühema ringi  pikemaga mittekattuvat ca 400 m pikkust lõiku on korduvalt üle mõõtnud ning finišijoone täpset asukohta „välja rehkendanud“ ka sellel rajal toimunud võistluste vaatlus- ja peakohtunikud,” mainis Randaru.

Tema sõnul on selle aasta (nagu ka eelmiste aastate) ekideni Eesti meistrivõistlustel Toomas Klasen isiklikult jälginud ja kontrollinud rajapiirete ja -tähiste paigutamist täpses vastavuses mõõtmisel koostatud rajaskeemile. Võistluste peakohtunik Hannes Randaru ja EKJL-i vaatluskohtunik Eduard Rihm (mõlemad omavad rahvuskategooria A-litsentsi) kontrollisid enne võistluse algust rajatähistuse vastavust skeemile ja paigutasid raja „lõikamisohtlikesse“ kohtadesse distantsikohtunikud. “Viimaste poolt jooksu ajal ühtki määruste rikkumist ei täheldatud,” kinnitas Peeter Randaru.

Randaru väitel ei ole mingisugust alust kahelda Lillepi raja pikkuses ja sellel saavutatud tulemuste õigsuses. “Jooksuportaalis avaldatud kahtlus, et rada lühem oli, tugineb GPS-ga mõõtmisele ja subjektiivsele hinnangule, et „ajad olid meeste kohta liiga head“,” märkis Randaru. GPS pole tema sõnul võistlusmääruste kohaselt aktsepteeritav mõõtmisvahend. “Otsustada selle üle, kas „ajad on liiga head“, kui keegi võistkonna liikmetest ei jookse oma etapil välja isegi isiklikku rekordit ja ühe mehe maratoni rekordist jääb ka kuue peale veel tükk maad puudu, ei kuulu kohtunike kompetentsi,” lisas Randaru.

   

Kõik käesoleva aasta Eesti ekideni meistrivõistlustel saavutatud tulemused, sealhulgas Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi nais- ja meeskonna püstitatud Eesti rekordid on Peeter Randaru kinnitusel kehtivad. “IAAF-i võistlusmääruste kohaselt on võistlustulemused, millede kohta pole 30 minuti jooksul peale nende väljakuulutamist proteste või apellatsioone esitatud, lõplikud ega kuulu enam mitte üheski instantsis läbivaatamisele või muutmisele,” viitas Randaru. Lisaks tohivad proteste ja apellatsioone esitada ainult võistleja või võistkond,  kelle õigusi antud võistlussituatsioonis on riivatud. Eesti maaülikooli spordiklubi võistkondi sel aastal osalemas polnud.

JOOKSUPORTAAL