Maratoni normid seavad teiste alade sportlased ebavõrdsesse olukorda

Kaupo Sasmin ja Sergei Tšerepannikov  mullu Tallinna maratonil. Foto: Mallor Malmre

Eesti Kergejõustikuliidu (EKJL) juhatuse kohustuseks on jagada kergejõustiklastele treeningtoetusi võimalikult läbipaistvalt ja vastavalt nende sportlikule tasemele. Kõigi kergejõustikualade (v.a. maratonijooks) puhul on selleks tasemeks võetud rahvusvahelised tiitlivõistlustele pääsu normid - IAAFi poolt kehtestatud maailmameistrivõistluste normid ja EAA poolt kehtestatud Euroopa meistrivõistluste normid. Need on koostatud rahvusvaheliste kergejõustikuspetsialistide põhjaliku analüüsi alusel ning neid norme korrigeeritakse veidi enne iga tiitlivõistlust vastavalt trendidele maailma tippkergejõustiku arengus. 

Mitmel erineval põhjusel on maratoni rahvusvahelised normid tunduvalt madalamad oma tasemelt kui teiste alade normid. See tekitab olukorra, et EKJL toetuste õiglaseks jagamiseks tiitlivõistlustele pääsu normide alusel tuleb maratonijooksu normid viia vastavusse teiste kergejõustikualade normidega. Jättes selle tegemata tekib olukord, kus tunduvalt madalama sportliku tasemega sportlane hakkab saama suuremat toetust kui temast parem sportlane. Nii juhtus näiteks Londoni olümpiamängude järgselt 2012. aasta sügisel, kui Leila Luik ja Evelin Talts hakkasid saama kaks korda rohkem toetust kui Rasmus Mägi, vaatamata sellele, et Talts sai Londoni OMil 103. koha ja Mägi oli 27. ehk 76 kohta eespool. Lisaks sai Mägi veel viienda koha Helsingis Euroopa meistrivõistlustel. 

Sportlaste taset võib eri aladel määrata mitmete näitajate järgi. Osa variante, näiteks Endel Pärna poolt pakutud, on siin portaalis varem kajastatud. Inglismaa kergejõustikuliit kasutab korraga mitmeid eri parameetreid (sportlik areng, kohad tiitlivõistlustel, tulemuste dünaamika jt). Huvilised leiavad nende süsteemi kodulehelt.

Eri kergejõustikualade tasemete võrdluseks võtsin ma aluseks sportlase koha tiitlivõistlusel. Sama põhimõtet kasutab ka EOK ning Eesti Vabariigi valitsus sportlasi premeerides. Preemiat jagatakse tiitlivõistlustel võidetud tiitlite ja medalite eest, mitte näidatud tulemuste eest. Nii ei saanud Gerd Kanter mingit preemiat heites 2006 aastal suurepäraseks isiklikuks rekordiks 73.38. Kaks aastat hiljem võites Pekingi olümpial kuldmedali sai ta mitmeid preemiaid vaatamata sellele, et tulemus oli 4,5 meetrit nõrgem kui 2006 aastal.

Analüüsis uurisin, millise koha saab kergejõustiklane tiitlivõistlustel, kui näitab MMil A või B normi tasemel ja EMil EM normi tasemel tulemust. Vaatluse all oli enamus kergejõustikualasi. Et saada piisav ülevaade ja vältida üksikuid kõikumisi võtsin vaatluse alla neli viimast MMi ja neli viimast EMi. Selgus, et viimastel MMidel saavad mehed A normiga keskmiselt 6. koha ja B normiga 10. koha ning naised A normiga keskmiselt 9. koha ja B normiga 12. koha. EMidel tõi võistlustel EMi normi täitmine meestele keskmiselt 9.-10. koha ja naistele 11.-12. koha. Need näitajad olid stabiilselt samad kõigi vaadatud tiitlivõistluste puhul. 

Sellised normid võimaldaksid maratonijooksjatel saavutada sama koha maailmameistrivõistlustel ja Euroopa meistrivõistlustel kui teiste kergejõustikualade normitäitjad. Pakkusin need normid kinnitamiseks EKJL juhatusele.

EKJL juhatus kinnitas 28. juulil oma koosolekul pikamaajooksu vanemtreeneri Toomas Tarmi poolt pakutud normid.

Ei mulle ega teistele EKJL juhatuse liikmetele pole selge, kuidas vanemtreener Tarm sai oma normid ja miks need numbrid on just sellised nagu ta nad esitas. Kuid nad ei vasta tegelikule olukorrale tiitlivõistlustel ning jätab alles ebavõrdsuse eri kergejõustikualade esindajate vahel, mis on juba tekitanud päris palju pingeid sportlaste ja treenerite seas. EKJL juhatus peaks käsitlema võrdselt, sportlikust tasemest lähtuvalt, kõiki kergejõustiklasi vaatamata sellele, kas ta on maratonijooksja, vasaraheitja või teivashüppaja. Antud juhul see nii ei ole.

  

Kuigi tundub, et maratonijooksjatele on norme tõstes liiga tehtud, siis tegelikult on olukord vastupidine ja nõrgema sportliku tasemega maratonijooksjad saavad ka praegu sama palju toetust kui tugevama tasemega teiste kergejõustikualade esindajad, kes saavutavad tiitlivõistlustel paremaid kohti. Taoline ebavõrdsus on hetkel ka pikamaajooksu alarühma sees – selle hooaja parim pikamaajooksja Liina Tšernov, kes jooksis 1000 m Eesti tippmargi ja esindas edukalt Eestit nii võistkondlikel Euroopa meistrivõistlustel kui ka Balti maavõistlusel, ei saa EKJL mingit treeningtoetust, kuna tal on rahvusvahelised normid täita. Samal ajal, kui mitmed maratonijooksjad, kes pole olnud suutelised sel aastal Eesti eest võistlema ei MMil ega ka teistel tiitlivõistlustel ja kel on täita nn. kodune norm, seda saavad.

Probleemi lahenduseks võiks olla põhjalikuma ja sügavamal analüüsil põhineva toetussüsteemi sisseviimine, mis määraks täpsemini - paremini kergejõustiklase sportliku taseme. Ootaks ettepanekuid sellise süsteemi kohta EKJL peatreenerilt ning alarühmade vanemtreeneritelt.